Õppematerjalide hindamine

Tegime kõik veeb 2.0 ülesandeid, otsustasime siin mõnede inimestega rohkem ka tagasisidet anda. Aluseks on siis HITSA raamistik, mis mulle jätkuvalt ei meeldi, aga kuna ülesanne oli seda kasutada, siis ma kasutan ja lisan oma kommentaarid.

Ma valisin kolm tööd enda hindamise aluseks, äkki on midagi kasu sellest, kui pilk peale visatakse. Kõik kolm on tehtud samas keskkonnas nagu mina ja kõik tundusid huvitavad.

KatreKatre töö oli prantsuse keele õpetamise materjal. Töö on sisse juhatatud kenasti, kõik asjad on olemas, mis eeldatavasti peaks olema. Mulle meeldis ka, et keeletase oli märgitud ka Euroopa taseme järgi, mitte ainult klassiga. Ma olen kunagi prantsuse keelt õppinud, seega ma sõnavara väga ei korranud, aga tegin testid läbi ja läks suht kenasti. Wordwalli ülesande juures ma alguses ei näinud neid pilte hästi, aga siis sain aru, et rumal peab full screen vajutama. Ühest pildist ma ei saanud lõpuni aru, aga üks sõna jäi üle ka ja nad klappisid. Mõned ülesanded mulle ei istunud, aga see on stilistiline küsimus, ma ise õpin lihtsalt teistmoodi. Seega oli hea, et oli erinevat sorti ülesandeid.

HelenHeleni teema oli väga huvitav, teaduslik avastus ja selle seos Sagadiga. Kuna teadusest ma juba tean, siis oleks tahtnud rohkem teada Sagadi kohta hoopis, aga eks siis loeb, kui materjal valmis. Tore oli, et video sees olid punktid, et nüüd tee testi (Richard Clayderman oli valesti kirjutatud, kui mõeldud oli muusikut). Ei meeldinud see, et videos ei ole teadlane. Ma mõistan, et mõte ongi, et teaduslik huvi on kõigil ja Adam Savage on tuntud tüüp jne, aga ma paneks päris teadlase, sest ma olen snoob. Ma ei saanud ka täpselt aru, et millele ma pean Sutoris klikkima, et õigesse kohta jõuda, üldlink oli enne õiget asja. Aga üldiselt materjal oli kena, tahaks muud asja ka sinna juurde nüüd, et Sagadist ka teada saaks.

Melika

Viimasena võtsin Melika materjali, sest see teema jäi minust ikka väga  kaugele ja oli väga huvitav vaadata. Minul oli lehega tehnilisi raskusi, mingid asjad ei laadinud kenasti, see võis mu arvuti viga ka olla, aga teiste lehtedega probleeme ei olnud. Wordwalli asju tahtsin teha suuremaks, aga ei saanud ja praegu olid nad väga väikesed ning seega raske läbi teha. Materjal ise oli väga huvitav ja eriti lugude osa mulle meeldis, sain teada igasuguseid uusi sõnu.

 

 

Advertisements

Digiõppevara reflektsioon

Ma sel korral digiõppevara loengute reflektsioone ei kirjutanud, kirjutan lõpus ühe pikema ja oma mõtted kursuse kohta ka. Mul on teiste veeb 2.0 materjalide hindamine veel tegemata, aga enda asjad on valmis, seega võib teha, ma arvan.

Digiõppevara kursuse vastu oli mul keskmine huvi, sest ühest küljest ma ei kasuta eriti digimaterjale, aga teisest küljest oli huvi asjast rohkem teada saada. Eriti kuna sel semestril plaanisime teha EL õpetamise digimaterjalide tootmise ELU.

Esimeses loengus ma ei saanud osaleda, aga vaatasin läbi slaidid. Huvitav on vaadata digiõppevara ajalugu, sest minu jaoks esimene digielemendiga kursus oli 2003. aasta sügisel TÜs, kus WebCTs pidime slaide vaatama ja arutlema. See oli muidugi ka ainus digitaalne osa kursusest, kõik muu oli väga traditsiooniline. Esimest peaaegu puhtalt E-kursust läbisin ma ca 2006-2007, kus hea sõber ja õppejõud TÜs meile sellise kursuse tegi. Ajapikku olen ise materjale tootnud (läbi Best programmi) ja hea näha, et asjad aina arenevad. Head e-kursused või vähemalt e-toega kursused on vajalikud tänapäeva kiires maailmas. E-koolikotiga ma ise kursuse alguseks väga kokku puutunud ei olnud, aga kuna sel semestril oli ka EL õpetamise ELU projekt, siis pidin seda ka endale selgitama. E-koolikott on huvitav nähtus ja suhteliselt tüüpiline Eestis. See ei ole kaugeltki ideaalne, lonkab mitut jalga korraga ja paljudele ei meeldi. AGA see on parim, mis meil on ning ainus asjalik ja arendatav. Hea oleks seda siiski tekitada ka ülikoolidele sarnane süsteem, sest need praegused ei toimi. Me vaatasime neid esimeseks kodutööks. 

Teine loeng oli alles jupp aega hiljem ning me käisime läbi sisupaketid ning metaandmed. Eelkõige viimane on väga oluline info, mis võiks olla pikemalt ka arutluse all, sest metaandmed on tihti vigased ning vajavad täpsustamist. Me loengus ka otsisime mingeid konkreetseid näiteid, seega igaüks võib ise ka testida, kui hea või halb on leida midagi asjalikku näiteks e-koolikotist. Digivara muutub mõttetuks, kui ma ei saa leida seda, mis ma tahan, otsingumootor peab olema paremini optimeeritud. Vt ka Google vs Altavista. Loengus arutasime ka ülesannete temaatikat ja koduseks ülesandeks jäi TAO keskkonnas ülesannete tegemine. Kui aus olla, siis ega sellest teemast ning ülesandest väga kasu ei olnud, sest teste võib igaüks teha, aga oluline on, et kuidas neid kasutada ning kuidas neid õpilastele ette sööta. Samuti me oleks võinud loengus vahepeal tehtud kodused tööd üle vaadata.

Kolmas loeng arendas pisut edasi eelmise loengu teemasid, aga tegelikult jätkas EstCore ja metaandmete osas. Huvitavam osa oli õppevara kvaliteedi temaatika, mida me väga põhjalikult ei lahanud, aga mis kindlasti oleks tegelikult olulisem meie kursuse jaoks. Mis ikkagi teeb asjaliku õppematerjali? Meil on HITSA kriteeriumid, aga meil oleks vaja ka rohkem materjali, erinevaid teoreetilisi käsitlusi jne. Ka lõpus kiirelt tulnud veeb 2.0 teema vajaks kõvasti rohkem arutlust  – millised platvormid on head/halvad milleks jne.

Neljas ja viimane loeng oli eelnevate teemade kordamiseks ja vaatasime Observata lehekülge, et need, kes lähevad vaatlema, seda kasutada oskaksid. Teistega käidi läbi uurimisreferaatide teemad. Viimane osa oli huvitav, sest teemasid olid mitmesuguseid ning neist tekkis huvi rohkem kuulda. Me saame muidugi lugeda nende kõigi kohta, aga tahaks ka rohkem arutleda veel.

Üldiselt kursusele tagasi vaadates oli nii ja naa. Mõistan, et kursus sai kiiresti kokku pandud ja viisakas on öelda, et kõik oli tore, aga kui reflektsioon, siis juba on. Asjad, millest oleks tahtnud rohkem kuulda või mida oleks tahtnud rohkem kogeda:

  • digimaterjalide keskkonnad ja materjalide tüübid, mis on kasutusel väljaspool üldhariduskooli; Kõik oli väga huvitav, aga kui ma online teste ei tee (ega paberil teste), siis osa kursusest oli küll tore, aga kasutu.
  • kõik kodused tööd oleks võinud ikkagi korralikult läbi arutada järgmises loengus. Ma saan aru, et kogu meie õpe on üles ehitatud üksteisele tagasiside andmisele, aga esiteks, on vaja ikkagi ka õppejõu tagasisidet ning teiseks, see “kirjutan sulle kommi” ei ole tagasiside. Kohapeal arutelu annaks palju rohkem. Lisaks, küsiti mitmeid küsimusi,e t kuidas ühte või teist asja teha, aga vastust neile asjadele tegelikult ei tulnud.
  • Veeb 2.0 puhul oli väga tugevalt puudu sellest, et kui ma ikka ühtegi neist asjadest ei kasuta, siis ma valin pimesi. Mingi ülevaade, et nii, nendel platvormidel on need plussid-miinused, teistel teised. Kui kõik on oma asjad teinud, võiks tekkida mingi koht, kuhu siis saab oma mõtted-kommentaarid ühte suurde tabelisse koguda ja on edaspidi lihtsam. Eriti kuna mitmeid asju olid osad inimesed juba enne kasutanud. Teiseks, oleks mul olnud see idee selge algusest peale, et ma pean tegema veeb 2.0 ja ma oleks selle läbi mõelnud, oleks saanud teha nii, et minu õppevara ülesanded oleksid kattunud, praegu tegin suhteliselt mõttetult topelt. Samas, veebi jaoks tehes olid eelmisest juba asjad selged. Nii ja naa.
  • Tagasiside..tagasiside…tagasiside. Miks me teeme neid töid? Eriti lõpus, kus enda jõud oli ikka läbi, mis läbi, oli väga raske motivatsiooni leida, et edasi minna. Jah, me saame üksteise töid tagasisidestada ja me oleme ka arutanud, et teeme siis neid põhjalikumalt, et tekiks mingi reaalne kasutegur, aga sellest ei piisa. Korralik tagasiside süsteem toimiks ka ilma selleta, et õppejõud kõike kontrollib, vaid näiteks määrata ära, et kes kelle asjad vaatab, et ei tekiks olukorda, kus pooled saavad ja pooled ei saa. Ja et oleks ka mingi kirjandus või mõistlik taustmaterjal, mille põhjal seda kõik tagasisidestada.

What – so what – now what?

Midagi uut sai õpitud, eelkõige veeb 2.0 raames tuli tegelikult päris hea idee, et mida teha. Nüüd tuleb sellest midagi suurt ja ilusat teha.

 

Kirjanduse analüüs

Minu kirjanduse analüüs ei ole niivõrd referaat, kuivõrd referaat + arutlus, sest antud teema kohta oli väga vähe materjale.

Ma uurisin, kas multikultuurne lähenemine kuidagi digimaterjaliga seostub ning sealt jõudsin digioskuste lõhede ning muu sellise juurde. Töö läheb nurgati kokku ka minu magistritöö teemaga. Peamised punktid, mis töös kirjas:

  • teemat väga uuritud ei ole
  • digiõppematerjali on kasutatud kultuurilõhede ületamiseks
  • digikirjaoskuse õpetamine võib ka olla kultuurilõhede ületamine
  • väga palju taustafaktoreid mõjutab digilõhesid, sh kultuur laiemas tähenduses, aga ka sotsiaalmajanduslik taust jne
  • teema on keeruline, vajab rohkem uuringuid ja näiteid.

Kes soovib kogu teksti lugeda, siis siin see on. See ei ole väga pikk.

Veeb 2.0 (aka issver, ma sain lõpuks valmis selle)

Kaua tehtud kaunikene? Viskasin arvuti äärepealt paar korda aknast välja, aga näed, valmis sai. Valisin Wixi, sest ma ei ole kunagi ühtegi sellist asja teinud ja Katre tegi enda oma seal (tal oli varakult valmis) ja ma siis tegin ka.

Digivara neljas ülesanne vajas veeb 2.0 tegemist ja ma siin olen seda vahelduva eduga nikerdanud. Ma tahtsin teha midagi reaalselt kasulikku, seega mul läks kaua aega, et soove ja võimalusi ühildada. Praegu on tehtud vaid klassikaliste teooriate osa, aga see on omaette tervik, seega peaks sobima.

Videote osa ei ole nii nagu ma tahan ja foorum vajavad veel tööd, aga ootan väga kõigi tagasisidet.

Lehekülg on loodud aitamas sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse tudengeid nign peaks lõpuks päris valmis saades olema kõike parem (mitte, et seal oleks võistlust) eestikeelne materjal antud teema kohta. wiki lehed on olemas, aga see oleks akadeemilisem ja sisaldaks ülesandeid.

Lehekülg on siin.

HITSA repositooriumisse ma ei saanud seda panna (faili ei ole), seega panin ikkagi E-koolikotti. Äkki mõnda gümnasisti huvitab?

Õpistsenaarium

Ma lähenesin õpistsenaariumile natuke teisiti, kui tõenäoliselt oli mõeldud või ma ei tea ka. Igatahes, ma lähenesin väga praktilisest vajadusest. Sügisel alustan uue kursuse õpetamist, mis õpetab rahvusvaheliste suhete magisritudengitele vajalikke digitaalseid oskusi, et rahvusvaheliste suhete valdkonnas hakkama saada. Osad need teemad olid ka varem kaetud ühe teise kursusega, aga nüüd on eraldi ja rohkem asju on veel, sest nende digitaalsed arusaamad on väga erinevad. Lisaks, see tund hakkab toimuma arvutiklassis, sest nagu kogemus näitab, siis sellest ei piisa, et ma neile näitan, nad ei jäta midagi meelde. Igatahes, minu protsess oli siis kirjeldada, et kuidas ma näen esimest kahte loengud ning neile järgnevaid kodutöid. Ma kirjutasin kokku esialgse kavandi ja siis vaatlesin läbi erinevate õpiteooriate pilgu, et kas ja mida veel muuta, et erinevad lähenemised tuleksid selgemini välja. Seda mitte selleks, et ülesanne saaks täidetud, vaid ka selleks, et kuna erinevatele inimestele sobivad erinevad lähenemised, siis oleks võimalikult lai kattuvus.

Tegevused ja õpiväljundid said kirja inglise keeles, sest ma ei viitsi seda kaks korda teha. Ma kõigi eelduste järgi saan endale kursuse juurde kaasõppejõu, kes eesti keelt ei oska ja ma mõtlesin kasutada juhust ja selle leplanneri talle ette sööta. Seal on märgitud ka õpieesmärke, mida need kaks loengut ei kata, nendega tegeletakse hiljem.

Õpistsenaarium on siin.

Enamus õppimisest kannab situatiivset või sotsiaal-kultuurilise õppimise ideed. Minu kogemus nende teemade õpetamisel on, et vaja on praktilist tööd, sest show-and-tell ei ole piisav ning et see kogemus peab tulema endale tuttavas kontekstis. Raamatukogu inimene rääkimas allikate otsimisest ja kasutamisest vs teemavaldkonna inimene. Konteksti veel lähemale tuues on oluline, et kodused tööd ja osad harjutused on seotud samal ajal võetava teise ainega, kus on vaja paperit kirjutada. Siis ei ole materjalide otsimine asi iseeneses, vaid konkreetse teema jaoks. See seab ka piirid, mida abstraktsel ülesandel ei ole, sest sa pead oma teema sees püsima. Oluline on ka koostöö element (sotsiaal-kultuurilise õppimise osas), mida siis kannavad ka loengus tehtavad ühistööd, et tekiks arutelu. Situatiivse ja sotsiaal-kultuurilise õppimise alla lähevad laias laastus kõik tehtavad ülesanded, vähemalt osaliselt.

Kognitiivse õppimise aspekt on kursusel arvesse võetud mitmes aspektis. Esiteks, asjade läbi tegemine peaks parandama mälu selles osas, jäävad ideed ja tegevused meelde. Teiseks, kursusel on plaanis kasutada info edastamiseks ja protsessimiseks. Tudengid saavad oma info audiovisuaalselt (loeng + slaidid erinevat sorti infoga). Koduste materjalide hulka lähevad Youtube’i vidoed (instruktsioonid, enda lindistatud materjalid). Samal ajal esitavad tudengid ise oma tööd eri vormis. Esimese kahe loengu puhul tehakse loengus mõttekaarte, kirjutatakse doc faili, koostatakse tabelit jne. Oluline on siin ka see, et kogu see uus tehniline info seostatakse olemasoleva sisulise infoga (teema on selge).

Biheivoristlikke elemente esmapilgul väga palju ei ole. Mõningad aspektid on aga olulised. Esiteks, keskkond mõjutab õppijat ja seega on see loeng ka arvutiklassis. Seda pole iga kord vaja, aga idee on tudengid oma tavapärasest rutiinist välja tuua ning panna nad uude olukorda. Lisaks, kõik ei viitsi arvutit kaasas tassida ja nüüd on siis arvuti olemas. Teiseks, tegevused on väga spetsiifilised ning eeldus on, et kordamine ja jäljendamine jätavad õppijasse jälje. Lisaks, eeldatavasti tekivad ka positiivsed reaktsioonid, et midagi läheb õigesti ning kuskil on kindlasti õiged vastused (erinevalt nende teistest ainetest). Lõpuks, teema tuleb järk-järgult ning ülesanded on nii loodud, et alustad nagu töö kirjutamist ehk kõigpealt otsid materjale, siis tegutsed edasi. See tähendab, et detailid on olulised iga sammu juures ning enne edasi minna ei saa, kui eelmine omandatud.

Ma loodan, et see oli nüüd see, mida ülesandelt oodati, loengus võin pikemalt rääkida. Stsenaariumi hetkel katsetanud ei ole, aga ma võin jaanuaris öelda, et kas toimis paremini, kui eelmised ained ja lähenemine või mitte. Ülesanne on siin.

Kolmas mõttekaart

Kolmanda mõttekaardi koostamisel õppisin ma midagi väga olulist. Nimelt, et CMAP ei autosave’i. Arvuti läks iseenese algatusel restarti ja sinna see kõik läks. Selge eelis on siis kõigil online tööriistadel CMAPi ees. Enda viga ka, muidugi.

Igatahes ma tegin siis nüüd uuesti (pärast pikka pausi) ja see on nüüd siin üleval.

Tasapisi hakkab CMAP meeldima ka, mida enam õpid seda tundma. Samas, praeguse ülesande suurim kasutegur oli see, et mul tuli lõppülesande mõte (mitte täna, vaid kui ma esimene kord kaarti tegin). Ma arvan, et siin seos sellega, et minu teemavaldkond on nii lähedalt seotud just selle valdkonnaga.

Blogi eksperiment

Eelmisel semestril ma istusin õppedisaini loengus ja mõtlesin, et mis oleks huvitav ülesanne teha Euroopa välispoliitika aine raames. Tudengeid jube palju tulemas, nad on väga erinevatest riikidest ja midagi huvitavat võiks nagu teha.

Sel semestril siis toimub kursuse raames blogi pidamine. See on üks osa lõppülesandest, aga kõik tudengid peavad blogisse panustama, kui tahavad positiivse hinde saada. Iga tudeng peab valima ühe riigi (erinevatel riikidel on erinevad numbrid, et kui palju valida saab) ning siis koos kas teevad kõik asjad või jaotavad ära ja saadavad eraldi. Üles panen mina, et oleks kvaliteedi kontroll, aga autorid on iga postituse lõpus. Ca 1-2 postitust päevas läheb üles (ma panen tavaliselt 3-4 korraga ja ajatan mitmeks päevaks).

Igatahes, pikk jutt, igav jutt. Kui on huvi Euroopa riikide välispoliitika vastu, siis meie blogi on siin.