Virtuaalsed õpikeskkonnad

Käesolev postitus on vastuseks ülesandele ja võtab aluseks järgneva artikli: Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions

Minu valik materjalide vahel põhines sellel, mis esmapilgul tundus kõige sobivam minu huvidega ja kuigi teised (eriti eestikeelne materjal) olid ka väga head, olen ma oma valikuga rahul. Mõttemaailm avardus märkimisväärselt.

Ma olen ülikoolis õpetanud 8 aastat, koolitanud veel kauem, aga ma ei ole kunagi formaalselt õpetamist õppinud ning kõik õpetamisvahendid olen ise elu jooksul korjanud. Kuigi ise olen ma õpetamist lahti mõtestanud (läbi mitme raamatu ja materjali) ja tuvastanud, et töö on hea, siis digitaalse poole osas tuleb tunnistada, et seis on nõrk. Ma olen oma õpingute jooksul kasutanud Moodle tuge, Google drive’i ja mingid üksikuid muid asju hetkeliselt. Kuna väga paljud mu tudengid tulevad tehnoloogiliselt mahajäänumatest riikidest (näiteks Lõuna-Euroopast), siis alati on olnud tagasiside, et oi, nii tore, väga digi. Pärast artikli lugemist hakkas mõte teises suunas jooksma, et ma tõepoolest olengi lihtsalt pakkunud online materjalide kohta, digitaalset õpet ei ole tegelikult toimunud.

Mis on virtuaalne õpikeskkond. Artkli alusel võib öelda, et seal peaks olema väga mitmed erinevad aspektid. Õige virtuaalne keskkond peaks olema hästi struktureeritud, mitme autoriga ja avatud. Mõningal määral ma vaidleks viimasele vastu, sest on teatud valdkondi ja teemasid, mida ei saa õpetada avatult, aga see on juba spetsiifilisem ja teistsugune teema. Aga mõtteainet on sellegipoolest. Eriti kuna plaanis on osaliselt ELU projekti, osaliselt ehk muul moel kaasajastada ja võimalusel luua korralik lehekülg koos õpiülesannete ja materjalidega selle vana asja asemele. See ei oleks mingil moel õpikeskkond, aga mõningaid ideid saab rakendada.

Mida siis meeles pidada. Kõigepealt, kursused peaksid käima alati tehnoloogilise ajaga kaasas ning olema mitme autoriga. Keeruline teha ülikoolis (see koostöö osa), aga mitte võimatu. Keskkonnad peaksid aga olema alati uuendatud nii sisult kui vormilt, aga nagu artikkel ütleb (ja EL lehekülg näitab), see ei ole eelarves ja kui aus olla, kes pärast viitsib enam. Peaks toimuma suhtlus ja tuleks mõelda laiemalt. Antud lehe puhul seda muidugi ei toimuks, aga see on asjalik soovitus, et kuidas näiteks oma Moodle tuge korralikumaks teha. Pidev suhtlus ja mitte kinni hoidmine loengutest ja auditoorsest struktuurist, vaid laiem mõtlemine. Siinkohal on muidugi see mure, et tudengitele tihti ei meeldi topeltstruktuur, seega võimlik, et seda saab rakendada peamiselt puhtalt virtuaalse õpikeskkonna raames. Samas, nagu artikkel ka viitab, veebipõhine osa võib järgneda ka auditoorsele ehk olla mingi muu faas sellele ja seda annaks ülikoolis teha. Näiteks loengud, siis virtuaalne osa, lõpus kokkuvõttev loeng. Ma olen seda ka üritanud paar korda, aga kaks probleemi: enda laiskus/oskamatus ja tudengite huvipuudus, et midagi virtuaalselt üldse teha (levinud probleem välistudengitega). Seega arenguruumi on.

Artiklis minu jaoks kõige olulisem oligi see, kuidas tegelikult annab virtuaalse õppe ja auditoorse õppe ühendada ja kuidas virtuaalne õpe on laiemalt füüsiliselt samas ruumis toimuva õppega seotud. Minu huvi on eelkõige just selles valdkonnas edasi õppida ja areneda, et ühendada mõlemad pooled ja mõelda asjad rohkem läbi. Kui artikkel aluseks võtta, siis ühest küljest läksid asjad selgemaks (mida kõike peab silmas pidama) ja teisest küljest jälle keerulisemaks (kuidas ma seda kõike teen?). Aga hea artikkel oli ja ma annan selle paarile töökaaslasele ka, ehk hakkab neil ka mõte jooksma ja saabki seda ühistööd algatada.

Lõpetuseks, ma üritasin ka mitmetele linkidele klikata (mitte kõigile), aga kahjuks need ei töötanud enam. Seega igasugused toimivad ja huvitavad lingid võib mulle siia kommentaariks panna.

Kuidas süüa elevante ja liigutada mägesid

Kuna ma olen laisk ja ei viitsinud ei seda raamatukogust võtta ega veel vähem ringi tassida, ei ole mul eestikeelset Tidd jt raamatut, vaid on originaal. Seega käesolev postitus põhineb esimesel peatükil (Key Issues in Innovation Management) Joe Tidd ja John Bessanti raamatust Managing Innovation. Minu kasutuses on 3. versioon (aastast 2005). Käesolev postitus sisaldab infot raamatust ja minu enda tähelepanekuid, mis teemaga seonduvad. Postitus on struktureeritud sarnaselt peatükile.

Innovatsiooni näeb kõikjal maailmas, on palju näiteid sellest, kuidas innovatsioon on suurendanud turuosa, lahendanud probleeme ja võimaldanud firmadel ellu jääda. Kui võtta aluseks Schumpeteri (keda raamat ka tunnustab) arusaam, et innovatsioon on majanduslik, siis Tidd ja Bessant toovad palju suurepäraseid näiteid, kus see tõepoolest nii on.

Innovatsiooni üks olulisemaid majanduslikke aspekte seondub konkurentsiga. Innovatsioon on toonud uusi tooteid ja loonud uusi protsesse. Näited raamatust nagu Toyota, Amazon.com, ebay, reisifirmad on kõik endale võitnud turuosa, seda laiendanud või loonud täiesti uue turu ja seda siis domineerinud. Mitmes tehnoloogia sektoris on olnud näiteid kõikidest innovatsiooni elementidest. Näiteks telekamängud, kus on olnud täiesti uued tooted (telekamängud üldse, kaasaskantavad mängud), protsessi innovatsioon (kuidas mänge tehakse ja kuidas tarbija nad saab), turu esimene (atari), turu teine (nintendo ei olnud otseselt teine, aga kui kõik esimese generatsiooni firmad kõrbesid, siis nad õppisid ja tulid parema tootega välja), keerukuse lisamine (nintendo mitu korda, playstation), toote mitmekülgne pakkumine (NES oli fantastiline uus konsool, mis oli kerge kasutada, kena ja palju mänge).

Innovatsioon annab eelise, aga see on dünaamiline ehk kui sa oled eelise saavutanud, siis tuleb seda ka hoida ehk siis innovatsioon peab edasi toimuma, sest teised õpivad sinult ja tulevad järgi. Kui jääd seisma, lähevad teised mööda, sest konkurentsieelis ei ole kunagi püsiv.

Innovatsiooni saab läbi viia protsessi, toote, paradigma ja positsiooni osas. Mitmed protsessid võivad toimuda samal ajal ehk täiesti uus toode loob positsiooni ja uue tarbija paradigma. Tarbija ei teadnudki, et ta sellist asja vajab. Innovatsioon võib olla radikaalne või inkrementaalne ehk parandatakse vana või luuakse täiesti uus süsteem või midagi muud täiesti uut. Nintendo käsikonsool Gameboy oli täiesti uus, 80ndatel ja 90ndatel toimunud bit-sõjad, kus parandati graafikat ja võimalusi, olid inkrementaalsed.

Vahest tundub, et inimesed peavad innovatsiooniks vaid midagi täiesti uut (ja see on tihti tunde küsimus ja need tunded on olulised), aga inkrementaalne innovatsioon on oluline. Esiteks, tihti ei ole praeguste võimaluste juures suured muutused võimalikud, aga on oluline protsessi või toote järkjärguline parandamine. Teiseks, õppimine on protsess ja vajab aega. Teadmised on ka kõige olulisem osa innovatsioonist. Mitte vaid seetõttu, et teadmisi on üldse vaja, aga vaid ka seepärast, et mõtlemise ja mõttesüsteemide muutmine (või uute teadmistega inimeste palkamine) on üks innovatsiooni osa. See ei ole küll tingimata vajalik, kui keskendutakse inkrementaalsele innovatsioonile olemasolevas süsteemis.

Olemasolev rahulik eluolu võib kesta kaua, kuid aeg-ajalt toimub mingi märkimisväärne muutus, mis sunnib kõike ümber mõtlema. Innovatsioon ei ole sel juhul tihti mingi sisemine soov, vaid tuleneb maailma muutumisest. Tänapäevane meediamaastik on üks suurepärane näide, kus kogu meedia süsteem (raadio, televisioon, trükimeedia) on lühikese aja jooksul pidanud leidma endale mudeli, mis toimib internetiajastul. Kõik ei ole veel seda leidnud, jätkuvalt on “fluid phase.” Mõnedel on reklaamid (mida juba blokivad adblockerid), mõnedel on müügisein (paywall), mis on pannud sisu maksmise taha kinni ning mõned paluvad annetusi ja toetamist. Sisu on samuti muutumises, aga see on juba teine teema.

Tidd ja Bessant lahkavad huvitavalt ka segamise küsimust. Innovatsioon võib tulla ja tekitada olemasoleval toimival turul segadust. Raamatus oli mitu head näidet arvutivallast, aga minu lapse lemmikmäng on Minecraft, mis tuli laias laastus eikusagilt (üks mees üksi kodus tegi) ja lõi mängu, mis tundus lihtsakoeline ja mitte eriti põnev. Mängude maailmas oli kõige olulisem graafika, filmilikud tegelased ja action. Ja siis tuli Minecraft ja sai maailma kõige müüdumaks mänguks. Järgnenud on Growtopia, Terraria ja miljon muud klooni. Üks põhjus on ka uute turgude avanemine, minecraft sobib suurepäraselt tähelepanuhäirega ja autistlikele lastele.

Lõpetuseks. Innovatsioon ei õnnestu alati ja võib viia edu asemel täiesti teisele poole. Samas, innovatsioon on tingimata vajalik, et jääda ellu. Meil on tegelikult kogu aeg muutuv maailm ning kiirused ja maht muutuvad kogu aeg. Globaliseeruv maailm tähendab, et kõik muutub aina suuremates mastaapides ning konkurente on kõikjal. Kõigil on vaja pidevalt keskenduda arendamisele ja turuga kaasas käimisele, et oma turuosa mitte ainult laiendada, vaid hoida. Innovatsiooni mõjutavad praegu muutuvad tehnoloogiaolud, aga ka muutuvad poliitilised tuuled ja inimeste eelistused. Me ei soovi enam nõudepesumasinat, vaid soovime kiiret, vaikset ja keskkonnasäästlikku nõudepesumasinat ja ostame seda sellelt, kes pakub. Innovatsioon eeldab keskendumist, suhtlemist ning teistega arvestamist.

Õppedisain I

Milline on olnud siiani minu kursuste õppedisain? Kui läbimõeldult olen ma tegutsenud ning kuidas oma kursused kujundanud? Mida peaks muutma?

Õppedisaini esimene loeng oli suurepärane, loodud täpselt minu jaoks. Ma olen alati pidanud oluliseks kursusel esimeses loengus põhimõistete selgitamist, et süsteemi luua ja infot oli väga palju. Kõige tugevam emotsioon tekkis aga seoses sellega, et ülikooli õppejõududel ei ole tegelikult mingit kohustuslikku õpetamiskoolitust ja vaadates erinevaid mudeleid, see oleks tegelikult vajalik. Ma loomulikult teadsin seda juba ennegi, aga loengu põhjal hakkasin eelkõige mõtlema, et kui eesmärgistatud on tegelikult meie õpetamine? Loengu küsimus filosoofilise õpetamise kohta oli hea, aga ma arvan, et ka humanitaarteadusi ja sotsiaalteadusi saab õpetada eesmärgistatud, võttes suunaks mingite teadmiste-oskuste arendamise. Tegelikult on üritatud seda muidugi juurutada ka, nõudes kõikidelt ainetelt õpieesmärke ja väljundeid, aga reaalsuses kirjutatakse need niisama ära ja kursusi nende järgi tegelikult ei looda. See kehtib mitte ainult ühe kursuse raames, vaid terved moodulid, õppekavad. Samas, tundub ka, et jää hakkab liikuma ja vaikselt hakkavad õppekavad muutuma ka eesmärgistatumaks ja seeläbi disainitumaks. Ei ole enam nii, et õppejõud õpetavad seda, mis neile endale huvitav tundub (kuigi see on ka vajalik).

Esimese loengu põhjal mõtlesin proovida analüüsida ka ühte kursust läbi ühe õppedisaini mudeli. See teeb mudeli selgemaks ja on töös ka kasulik. Kuna ADDIE on kõige populaarsem ja ma arvan, et hiljem ma seda enam ei kasuta, võtan praegu selle. Ta on väga sarnane ka ASSURE mudelile, seega kaks kärbest ühe hoobiga. Kursuseks Õppimine kõrgkoolis inglise keeles, praegu lugemisel teist aastat.

A – Analüüs. Kursuse esmasel planeerimisel võeti aluseks kogenud õppejõudude kogemus, et milliseid oskusi on tudengitel vaja, millised neil tavaliselt ülikooli alguses on ning mida ülikool ette pani.

D – Disain. Joonistasime algse eskiisi kursusest, mida siis sai jagada teiste õppejõududega. Ei mäleta enam, aga vist käis läbi ka paari esmakursuslase käest.

D – Development. Lõime korralikud kursuseprogrammid, Moodle keskkonna, leppisime kokku külalisloengud ja organiseerisime kogu taustsüsteemi.

I – Implementation. Sügisel 2016 viidi kursused ellu.

E –  Evaluation. Hindamine toimus tudengite ja õppekolleegiumi poolt peale semestri lõppu. Selgus, et mitmeid asju oli vaja ümber teha ning tulid muutused. See viis omakorda selleni, et…

…kevadel 2017 algas ADDIE protsess uuesti. Analüüsisime eelmise aasta tulemusi, võtsime arvesse tudengite tagasiside ning joonistasime uued plaanid, tegime ümber keskkonnad, materjalid jne. Kõige suurem muutus oli see, mis tegelikult esialgse A puhul jäi tähelepanuta ehk sihtrühmade erisused. Sügisel 2017 loetakse kursust eesti ja inglise keeles erinevat moodi, sest vajadused on erinevad. Loodetavasti on ka tulemused nüüd paremad.

See kursus on hea ADDIE näide, aga kui aus olla, siis seepärast ma ta ka analüüsi aluseks valisin, teised pole veel järgi jõudnud. Samas, kõige tugevam emotsioon esimesest õppedisaini loengust oli ka see, et ma tahaks nüüd kõik oma kursused ja juhitava õppekava erinevate mudelitega läbi käia, et testida mudeleid, aga eelkõige testida kursuseid.

Keda huvitab, siis õppimine kõrgkoolis kursuseprogramm ühele ingliskeelsele grupile on siin. Tagasiside on teretulnud.

Õpileping kursuseks

Huvitav idee on sõlmida endaga õpileping. Juba olengi midagi uut õppinud, mida teinekord saaks kasutada! Kategooria: maybe (sobib magistrantidele, võimalusel kolmandale kursusele)

Mis ma tahan õppida?

Minu peamine eesmärk on saada võimalikult palju infot, sest hetkel suurt midagi ei tea. Tahaks õppida tundma kõikvõimalikke keskkondi ja lahendusi, mida annaks kasutada kas ÜTI ainetes või näiteks ELU projektides. Edaspidiseks eluks teistest võiks ka ülevaade olla ja äkki tekib mõte midagi täiesti uut tekitada.

Spetsiifilisemad eesmärgid

  • Leida vähemalt kaks erinevat keskkonda või võrgustikku, mida saaks kasutada töös. Kaks võiksid olla erinevad, et saaks kasutada erinevates situatsioonides.
  • Töötada välja plaan vähemalt ühe keskkonna kasutamiseks kevadsemestri mõnel kursusel / ELU projektis.

Plaanitavad strateegiad

  • Kõik ette tulevad keskkonnad ja võrgustikud kategoriseerida “yes/maybe/no” vastavalt sellele, kas mõni kevadkursuseks ja ehk ka laiemalt sobib. Lisaks juurde, et kellele (mis grupile) võiks sobida.
  • Yes omad läbi testida üritades mõnda kevadkursust sinna majutada. Soovitavalt SJRS kursust, sest kui see õnnestub ja kasutusele tuleb, võtab kaasõppejõud kevadel ehk tuld ja info levib.
  • Kõik maybe ja no omad ülevaatlikult lahti kirjutada, et neid võimalusel tulevikuks kasutada.

Vahendid ja ressursid

  • Kursuse materjalid
  • Õppejõu soovitused
  • Teiste kogemused (mida ise ei testi) läbi blogide
  • Enda varasem kogemus ja enda kursuste materjalid

Leping on õnnestunud, kui

  • On leitud vähemalt kaks sobivad keskkonda, mida kindlasti kasutada (yes kategoorias)
  • Vähemalt üks on kevadeks kasutuseks valmis (endale selgeks tehtud ja läbi testitud)
  • Muudest keskkondadest on olemas piisav ülevaade, et nende juurde hiljem tagasi pöörduda

Reflektsioon 

Hiljem

Postituse aluseks ülesanne.

Innovatsiooni­tehnoloogiad I

Sellest on möödas väga pikk aeg, kui ma viimati midagi kapitaalselt uut õppisin. Isegi rootsi keel oli lihtsalt pisut veider saksa. See tegi haridustehnoloogia esimese loengu eriti eriliseks – innovatsioonitehnoloogiatest ei teadnud ma väga palju. Minu ainuke kokkupuude kunagi selle teemaga oli ca 2006, kui ma olin osa töögrupist, kes pani kokku mingit pakkumist innovatsiooniteemalise projektiga seoses. Mina esindasin EÜLi, seal oli igasugust rahvast koos, vedas Tartu Ülikool. Me seda pakkumist ei võitnud ja ma asjast rohkem ei mäleta, kui et seal sain esimest korda tuttavaks mindmap.com leheküljega ja sellise vahendiga üldse. Mõttekaarte olin enne ka teinud, aga mitte digitaalselt ja ma kasutasin seda hiljem oma koolitustel palju kordi.

Innovatsioonitehnoloogiate loengus oli minu jaoks väga palju uut infot, aga veel enam mõtteainet teemadel, millele pole kas kunagi või vähemalt ammu mõelnud. Mis ikkagi on innovatsioon? Kuidas ta tekib, mis seda mõjutab? Loengus sel teemal ülemäära targemaks ei saanud, sest uusi mõtteid ja märksõnu oli küll palju, aga see vajab seedimist ning rohkem lugemist. Praktilised näited olid arusaadavad ning kuna mulle meeldib väga ajalugu olevikuga seostada ja sealt mingeid (vahest kergelt ülepingutatud) järeldusi teha, siis oli huvitav eelkõige võrdlus tänapäevase digikülluse ja elektri vahel. Sellest polnud küll loengus nii selgelt juttu, aga kui elekter saabus, siis näiteks Inglismaal oli neil kõigil erinev pinge, erinevad voldid-amprid ja sa pidid uut kodumasinat ostes vaatama, et mis sinu koduse võrguga kokku läheb. Sama lugu praegu digimaterjaliga, eriti viidatud koolibri õpikutele, mida saab lugeda vaid Ipadiga, teisi hoopis millegi muuga. See on sama jabur ja lõpeb sarnaselt – tekib standard. Kõik tehnoloogilised lahendused on jõudnud alati standardini või vähemalt mingisuguse kompromissini (näiteks regionaalsed erisused jäävad. vt näiteks seda). Seega innovatsioon allub lõpptulemusena mingile süsteemile.

Teine huvitav mõte tekkis seoses difusiooni mudeliga. Kas ma kuulun enamasti varajase omaksvõtja, varajase enamuse või hilise enamuse hulka? Ma otsustasin seda edaspidi jälgida.

Kolmas mõte on interdistsiplinaarsusest. Politoloogid klassifitseerivad sotsiaalseid liikumisi pisut teisiti, aga on hea teada teist nägemust. Tõde on kuskil vahel/katusena peal.

Ja lõpetuseks. Sain teada, et on mõistekaart ja mõttekaart. Tehes elu esimest mõistekaarti võtsin ma ikkagi lahti tuntud mindmapi (sest inimene on creature of habit) ja tegin selle sinna. Sest elu esimese ja teise innovatsiooniga seotud sündmuse vahel peab olema ühendav lüli.