Info- ja teadmusjuhtimise I moodul

Parem hilja, kui mitte kunagi, seega siin on minu ülesanded esimeseks infojuhtimise mooduliks.

Kuna varasem info- ja teadmusjuhtimise teadmine puudub, siis osutus kõige esimene ülesanne ehk baasteadmiste kujundamine ja selgitamine tegelikult väga keerukaks. Lihtsam tee oleks olnud muidugi internetist niisama maha viksida, aga ma oma tudengitel sellist asja ei lase, seega ise ka ei tee. Võib-olla ma pingutasin lugemisega üle ka, aga ma tahtsin saada teemast võimalikult laia ülevaadet. Järgnev on arusaam, mis tekkis lugemuse põhjal. Lugesin läbi Liiv ja Kalle, Dalkiri raamatu esimesed paar peatükki, Widen-Wolffi peatüki, Wilsoni ja Prusaki materjali. Lisaks vaatasin Sirje Virkuse toodetud online materjale.

  1. Mis on info ja teadmusjuhtimine? Nende taust ja arengud.

Teadmusjuhtimisel on palju definitsioone ning lähenemisi ja ka infojuhtimine on muutunud läbi aja ja inimestel on erinevaid arusaamu. Infojuhtimise keskmes on info hankimine, loomine ja protsesside juhtimine. Teadmusjuhtimine keskendub teadmistele ja teadmusele, mis kaasneb inimestega, neid ei ole võimalik andmekandjale panna. Kuigi, olles teemas uus, see vahe nende kahe vahel tundub õhkõrn ja on arusaadav, mis see vahest hägustub. Samas, mis on ehk kõige olulisem, on et infojuhtimine on tegelikult eksisteerinud väga kaua aega, kuigi selle fenomeni uurimine on suhteliselt uus. Teadmsujuhtimine on samuti uus konseptsioon, pärit eelkõige 1990ndatest, kui keskenduda iseseisvale distsipliinile. Oma osa mängib ka see, et tänapäevases maailmas on info- ja teadmusjuhtimist rohkem vaja, näiteks interneti tõttu. Infot on aina enam, seda on vaja kuidagi korraldada.

Dalkiri raamat kirjeldab teadmusjuhtimistjuhtimist kui kolmeosalist protsessi, kus infot kogutakse-luuakse, jagatakse ning lõpuks kasutatakse. Lisaks, infojuhtimist (Choo, via Virkus) on omakorda kirjeldatud kui kuueastmelist protsessi. Teadmusjuhtimisega on sarnane olukord, kus seda defineeritakse erinevalt (Liiv ja Kalle) ning on mitmeid erinevaid arusaamu. Ja vahest kasutatakse neid kahte ka sünonüümina (Wilson). Teadmusjuhtimise konsept on pärit laias laastus 1980ndatest, alguses eelkõige ärindusele suunatud. Aga selle alused-seosed on varasemas ajas.

Teadmusjuhtimine on seotud erinevate teiste distsipliinidega. Kõige tugevam seos on loomulikult majandusega, kus juhtimine ja fintantsküsimused on seotud teadmiste juhtimisega. Lisaks aga on seosed sotsioloogiaga (teadmised ühiskonnas), filosoofia ja kõik nendega seotud distsipliinid nagu ärindus, episdemoloogia jne. Kõik need on andnud teadmusjuhtimisele nii sisendi kui ka väljundi.

Teadmusjuhtimine täna on mõneti vaidlusalune distsipliin (näiteks Wilsoni artikkel), kuid sellel on oma tugevad teoreetikud, kõige tuntum Chun Wei Choo Toronto ülikoolist, kelle peamine fookus on organisatsiooni teadmised, aga ka internet ja teadmised. Lisaks Koenig ja Neveroski, kes koos ja eraldi on olnud autorid mitmetele moodsatele artiklitele ja raamatutele, mis teadmusjuhtimisega tegelevad. Ajalooliselt leiab praktikuid-teoreeetikuid kõikjalt maailmast. Nonaka ja Takeuchi olid jaapani ärieksperdid, kes andsid nõu jaapani firmadele, kuidas teadmiste juhtimisega ärindust parandada, teisel pool maailma Davenport ja Stewart on arendanud distsipliini avalikkuses ja akadeemias. Mõningane distsipliini isa on ka Sveiby Rootsist, kes avaldas ühe esimese raamatu teemal. Praeguseks on teadmusjuhtimise eksperte kõikjal maailmas.

Teadmusjuhtimise peamised lähtekohad on tunnetavalt seotud nende taustdistsipliinidega. Läheneda saab tehnotsentristlikult, mis vaatleb eelkõige tehnoloogilist teadmust, organisatsiooniliselt, kus keskmes on organisatsioon ning selle kultuur ning ökoloogiliselt, mis vaatlevad inimest, inimkonda ja selle temaatika teadmussüsteemi.

Teadmusjuhtimisel on organisasiooni jaoks mitu etappi. Kõige lihtsam ja tavalistelt inimeste jaoks arusaadav on 1. etapp, kus peamine rõhk on infotehnoloogial, praktikate omandamisel ja teadmiste jagamisel. 2. etapp sisaldab inimressursse ja keskendub vaiketeadmistele ja õppiva organisatsiooni konseptsioonile. 3. etapp liigub tavainimese mõtetest juba kugemale, sest keskendub otsisüsteemidele, sisuhaldusele. 4. etapp aga viib ideed kaugemale organisatsioonist endast ehk keskendub välise info olulisusele.

2. Teadmised

Teadmisi on võimalik ka eristada erinevalt ja siinkohal tuleb ka keeleline vahe sisse. Inglise keelesl on aga kõige enam kasutusel DIKW püramiid, mis eristab nelja tüüpi teadmisi. Hiljem on sellele lisandunud ka Arusaamad, mis peaks minema K ja W vahele.the-traditional-data-information-knowledge-wisdom-pyramid-source-mushon

Teadmisi hangitakse mitmel erineval moel. Kõigepealt saab kasutada olemasolevat praktikat (peamiselt head, aga ka ebaõnnestumine on info), organisatsiooni enda mälu mineviku kohta ning kogemust väljastpoolt, näiteks praktikakogukonnad või võrgustikud. Saab vahetada kogemusi ja lahendusi, õppida igal moel.

3. Kas see kõik on mõttetus?

Kuna mulle meeldivad vaidlevad artiklid, valisin oma arutluse aluseks Wilsoni research paperi, mis küsib just seda. Lisaks, seda oli mõnus lugeda, stilistiliselt täpselt minu masti.

Wilsoni artikkel analüüsib kõigepealt erinevaid artikleid, mis on KM (Knowledge management, teadmusjuhtimine) valdkonnas ilmunud ning mis hetkel see on populaarseks saanud. Ta tuvastab, et see on uus fenomen ja pole suutnud oma definitsioone paika saada. Vanemates ajakirjades on ilmunud artiklid eelkõige eriväljannetes ehk siis tegemist on tihti koordineeritud kirjutamisega. Seega, kas see on mingi konsultatsioonifirmade leiutis, millega äri teha? Seda on keeruline öelda, sest kui Wilson vaatas erinevaid konsultatsiooni- ja sarnaste firmade materjali, selgus sama. Ei ole selget ühtset definitsiooni. Wilson lisab jõudu oma argumendile, vaadates erinevaid ärindust õpetavaid koole ja tuvastab, et “kõige tähtsamad-tuntumad hoiavad eemale” teadmusjuhtimisest.  On siis mõttetus?

Wilsoni peamine tuvastus on, et KM on tihti sünonüüm infojuhtimisele ning kasutatakse PR huvides, et oma infotehnoloogilist lahendust ägedamalt müüa. Oma osa saab ka vaiketeadmiste arusaam, mida Wilson näeb peamiselt kui kõike uut ja arusaamatut (ja ta näide Jaapani hotelli leivategija absurdsusest on tegelikult väga hea). Lõpetuseks vaatleb Wilson ka inimeste osa ehk teadmusjuhtimise põhiarusaama, et andmekandjatele ei saa panna kõiki teadmisi, sealt tulebki teadmus. Wilson jõuab järeldusele, et tegemist on varasemalt tuntud sisuka teema ümber pakkimisega uude ja moodsasse sõnavarasse.

Kokkuvõte ja peamine seisukoht: tegemist on mingi juhtimistrendiga, mis kasutab varasemaid distsipliine ja sureb varsti välja.

Autoril on muidugi selles osas õigus, et tegu on uue fenomeniga ning paljud tema viidatud materjalid on jaburad PR teksti sisaldavad vanad tõed. Samas, tema artikkel on ka vana ning praeguseks on distsipliin edasi arenenud. Kuigi tundub, et ta vaatles läbi kõik tollel hetkel saada olevad materjalid, siis kindlasti midagi jäi kahe silma vahele ning veel enam, praeguseks on seda palju rohkem ja definitsioonide osas on ka edasi mindud. Siiski, tema põhiline argument jäi minu jaoks tugevaks, asi on sogane. Samas, minu enda uurimisvaldkond on umbes samasugune, kus on vaieldav, kas see, millest ma doktoritööd kirjutan, on üldse mingi reaalne fenomen või mingi udukogu. Ma olen ise udukogu poolel, aga leian, et see on siiski vajalik udukogu. Arvan sama KM kohta.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s