1:1 arvutikasutus ja õpe

Õpikeskkondade viimane teema on midagi, mis mind ennast väga huvitab. Bring your own device! Ehk kuidas kasutada ära seda, et kõigil on nutitelefonid ja enamusel ka sülearvutid koolis kaasas. Kuna ma ise ülikoolis töötan, siis võtsin aluseks Horizoni raporti, mis tegeles kõrgharidusega. See teema on mind ka juba jupp aeg süvitsi huvitanud ja see tegelikult tõi mind ka siia kavale õppima.

Raport õnneks või kahjuks ei olnud midagi ülemäära uut. Toodi välja trendid, et õppimine on probleemi- ja praktikapõhisem, koolid jälgivad õppimist rohkem ja õpikeskkonnad muutuvad (toetavad koostööd ja virtuaalset lähenemist). Probleeme on aga digitaalse ebavõrdsusega (oskused ja võimalused) ning õppimise laiema muutumisega. Üldiselt võib öelda, et kõik tundub tuttav ja ma lugesin siis läbi ka ühe artikli, mis huvitas (Song, Y., & Kong, S. C. (2017). Affordances and constraints of BYOD (Bring Your Own Device) for learning and teaching in higher education: Teachers’ perspectives. The Internet and Higher Education, 32(C), 39–46.) Artikkel lahkas läbi viidud uuringut, kus 17 õpetajat erinevatest valdkondadest kasutasid digitaalseid vahendeid ning lõid uusi õppematerjale. Mind ennast tõmbas eelkõige teema, et kuidas õpetajad asja näevad ning mida nad soovivad digitaalselt. Sest minu hinnangul on see üks suuremaid küsimärke kõrghariduses.

Minu enda kogemused 1:1 temaatikaga on suhteliselt lihtsakoelised. Ma olen tihti palunud tudengitel arvutid kaasa võtta, et siis koos midagi teha, aga suhteliselt harva. Samas, enne praegust semestrit polnud ma ammu ka suuremahulisi seminare andnud. Käesolev semester ongi muutunud märkmisväärselt digitaalsemaks. Selle üks osa on ka see, et kevadel arutasime digitaalsete oskuste temaatikat ning jõudsime järeldusele, et asi on ikkagi suhteliselt nõrk. Enamus õppejõude jätkuvalt annab seminarideks mingi teksti lugeda ja siis seda arutatakse (see on üks neist asjadest, mida ma silma otsas ka ei salli, ma ei õppinud ise kunagi midagei sellistest seminaridest ega suutndu ka midagi hiljem õpetada). Sellel semestril on aga mul olnud tarvis teha mitmeid seminare, seega olen ka ise rohkem digitaalseid vahendeid kasutanud. Toon siin ära kaks näidet.

MA kursus, inglise keeles, teemaks väikeriikide välis- ja julgeolekupoliitika. Kuna meie loengud on 17-20 õhtuti, siis neid on niigi raske pidada. Ma tavaliselt olen teinud 50% mina räägin ja siis 50% on ettekanded, aga sel semestril mõtlesin teisiti. Esimene kord oli ainult minu jutt, aga ülejäänud 6 korda olid arvutid kaasas. Igaks korraks mõtlesin välja ülesande, mis sobis nädala teemaga, kursuse eesmärkidega ning arendas ka mingit digitaalset oskust. Selleks oli vaja oma arvuti kaasa võtta. Mis me tegime siis?

  1. mõistekaart kursuse teemadel. Kuidas rühmad saavad aru teemast ja mis seosed loovad. Sissejuhatus kursusesse ja mõistekaardi tegemise oskus.
  2. andsin ette 6 riiki ja rühmad pidid valima endale sobiva ja tegema researchi ja siis kirjtuama kokku väikese briefi, et mis peaks see riik tegema oma probleemide lahendamiseks. Läks teemasse ja oskus uurida riigi kohta.
  3. Sarnane eelmisega, aga riike ette ei antud (teine maailmajagu ka), sel korral siis pidid kiiresti tegema ettekanded ühe riigi kohta, millest me ei rääkinud. Läks teemasse, research oskused ja presentatsiooni tegemine.
  4. Temaatilise väikese analüüsi kirjutamine üksi või kahekesi. TEemad olid ette antud ja läbi räägitud, vaja oli lihtsalt osata kirjutada. Ei olnud otseselt digitaalne oskus, aga analüüsi kirjutamine on erialal vajalik.
  5. Vali üks riik (jälle uus maailmajagu) ja otsi välja vähemalt 10 artiklit ja/või raamatut selle kohta (millele on TLÜs juurdepääs) ja pane need ette antud kausta või siis raamatu koordinaadid faili. Eesmärk oli koguda materjale, õppida tundma ühte riiki ning oskus materjale leida.
  6. Minu iga-aastane lemmikülesanne. Ma annan ette fiktiivsed riigid (mitte lambist, iseseisvust soovivad alad) ja tiimid fantaseerivad (faktide põhjal muidugi), et kuidas nad iseseisvuse saavad, mis on nende peamised välis- ja julgeolekupoliitilised mured ning kuidas neid lahendada. Võtab kokku kursuse ja kõik läbitud oskused.

Kõik ülesanded pannakse Moodle’isse üles, et kes kohal ei olnud, saaks ka kaasa rääkida ja vaielda. Üldiselt läks hästi, aga online diskussioonid on olnud nigelad. Probleem on olnud ka mõne tudengiga, kes (laias laastus kultuuritausta tõttu) leiab, et kui õppejõud ise ei räägi, siis pole õige asi. Eks tagasisidet saan järgmine semester, aga tundub, et nad õppisid rohkem, kui tavaliselt ja oli tore ka.

Minu teine näide on täpselt skaala teisest otsast ehk eestikeelsed esmakursuslased. Ma pole ammu eestikeelseid korralikult õpetanud, väga huvitav on. Igaks seminariks saavad nad kaks ülesannet (meil on 2 loengut seminari kohta) ja siis seminarides tehakse midagi. Mina olen oma seminarides teinud üldiselt erinevat sorti grupitööd (väitlusi, valimisi, debatte), aga ka digitaalvahenditega grupitööd (esitlused, mõttekaardid, mis vajavad internetis tuhlamist jne). Kolm seminari on veel, ma mõtlen sinna ka veel midagi uut välja. Kõik ülesanded on tehtud selle mõttega, et kinnistada seda, mis ma arvan, et vajalik on kursusel omandada (mina olen vastutav õppejõud ja teen arvestustöö). Siiani tudengitele tundub meeldivat ja paar on ka kommenteerinud, et õpivad rohkem, kui eelmine aasta (see on pikk lugu, ärme sellest räägi).

Ma teen 1:1 ülesandeid ka ingliskeelsetele bakadele (eestikeelseid mag tudengeid ma ei õpeta) ja üldised tähelepanekud on sellised. Üliõpilastele meeldib ise mõelda ja uurida ning eriti kui on uurimisteemaline aine, siis lasta neil ise internetis tuhlata (enne õpetades, et kuidas teha) on väga hea. Õpivad ja räägivad rohkem kaasa, tulemusi on ka mõnus vaadata. Ei ole märkimisväärset vahet eesti- ja võõrkeelsete vahel, aga on mõningane. Digitaalsed teadmised-oskused on eestlastel pigem tugevamad ja ka huvi kogu digitaalse tegevuse vastu on suurem. Samas, ingliskeelsed tudengid on tihti ka väga asjalikud, see on pigem üksikute teema, et ei ole. Ainuke asi, mida ma olen välistudengite puhul rohkem märganud, on see, et asjad ei jää pidama peas. Et teevad ühes aines kaasa või ühes loengus kaasa ja siis järgmine kord nagu ei teki seda ahhaa momenti, et seda ma juba õppisin. Näide hiljuti tudengiga, kes oli loengus, kui ma meie raamatukogu võimalusi näitasin (ebook centrali highlightereid, scopust jne ka), aga siis kuukene hiljem kurtis ta teisele õppejõule, et guugeldab küll, aga tasuta artikleid ei leia. Tegu kusjuures digitaalselt väga-väga-väga arenenud riigist pärit tudengiga.

Mis veel kokkuvõtteks? Huvitav teema oli ja ootan huviga teiste postitusi nende ideedega ning ka teie tagasisidet minu postitusele.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s